Minu hea ja ilus Kosmosemutt,
nädal tagasi ütlesid, et tahad juba väga minna...
Nüüd ongi nii, et peame täna oma kurbuse, tunnete, öeldud ja ütlemata sõnadega kuidagi toime tulema.
Sellepärast see kiri Sulle.
Aga võib olla loed seda mu õla tagant juba praegu?
Lubasid ju, et hakkad meid kõiki sealt kõrgemalt vaatama ja silma peal hoiadma.
Kuidas seal üleval on? Lilled ja liblikad või mõõtmatu kosmos?
Reedel, mil Sa läksid, algas PÖFF.
PÖFF meenutab mulle Sind. Või noh, neid lugusi koos Sinuga.
Mäletad, kui ühel väga ammusel filmiüritusel ei saanud me Sinuga kumbki oma kõrvaklappide reguleerimisega hakkama.
Klapid ulatusid kõrvade asemel lõuani.
Lappisime pimedas saalis oma pealaele lisakõrguseks mütsid ja kindad, et tõlge meie kõrvadest mööda ei läheks.
Nii me siis kuhi kuklal pimedas saalis kunsti nautisime.
Filmi lõppedes olime juba iseendas Kosmosemuttideks saanud.
Täiesti vabatahtlikult...
Ühel järgmisel aastal valisid meile vaatamiseks sellise filmi, mille tõlge oli inglisekeelne.
Lubasid mulle kui keelevõõrale kindla peale ise tõlkida.
Film oli uhke. Veri, soolikad ja ajud lendasid pidevalt.
Ainult tõlge oli kehv, sest Sina magasid kogu seansi mu kõrval lihtsalt maha.
Igav film, ütlesid.
Sinuga küll igav ei olnud. Enamasti oli lõbus.
Oma hämmastava siirusega võlusid sa vabalt inimesed ära.
Loomad ka.
Tulid meile, pistsid oma nina Berta karvade vahele ja teatasid kuidas koerakarvade lõhn on ikka maailma parim.
Kord olin Berta Merimetsa Selveri jalgrattahoidja külge kinni pannud ja ise poodi astunud, juhuslikult sattusid Sinagi Selverisse.
Ja virutasid meie koera lihtsalt korraks ära. Nurga taha, et siis piiluda, mida ma edasi teen.
Siiani on arusaamatu kuidas ta Sind enda juurde lubas???
Sinu peale ei olnud võimalik solvuda.
Isegi siis, kui Sa külla tulles kontrollisid, et mis toitu pakutakse ja ausalt toorjuustukookide või sidrunikeekside peale nina krimpsutasid.
Samas ohkasid sa,
et kuidas ma ikka teen ja tahan ja oskan ja kui tubli ma ikka olen ...
Ja hea.
Vaidlesime veel eelmisel pühapäeval seal haiglavoodi serval, et kumb meist rohkem hea on.
Üks asi oleks meil omavahel võrrelda olnud küll.
Kaheksateist aastat tagasi olime oma sünnipäevade ajal Madeiral.
Sünnipäevaks kingiti meile suured lillekimbud.
No loomulikult neist muinasjutulistest lilledest, mis saarel kasvavad.
Minu arvates olid need kimbud identsed.
Võrreldamatud.
Aga tagantjärele...?
Kes teab? Sina said kimbu ju päev varem.
Kallis Kosmosemutt!
Loodan, et see pole siiski ääretu kosmos kus Sa nüüd oled.
Vaid ikka lilleaas.
Lillede keskel kunagi kokku saades võiksime neid koos korjata ja kimpe võrrelda.
See oleks ju nummi?
Kallistan!
Sinu Kosmosemutt
