mul on ... tassike...

Ma tõesti ei mäleta, millal ja kes selle tassi ja taldriku mulle kinkis.
 Igal juhul on minu teadlikus elus neil alati koht olnud. 
Puhvetis. 
Väiksena käisin neid sealt imetlemas. 
Uurisin, kuidas tassile-taldrikule maalitud väike tüdruk asjalikult kanu söödab, kuidas kollased tibupallid talle usaldavalt lähedale tulevad, kuidas uhke kukk tähtsalt majapidamisel silma peal hoiab ning millises suures majas nad õnnelikult koos elavad. 
Kindlasti õnnelikult! 
Helge ja muinasjutuline elu, kuhu ka mina tahtsin kuuluda. 
Fantaasiataldrik koos fantaasiatassiga. (Mitte kassiga...)  
Kas mul taldrikut ja tassi ka sihtotstarbekohaselt kasutada lubati, ei tule meelde. 
Kuna kuldne serv mõlema esme äärel on üsna kulunud, võiks siiski arvata, et neilt mõnigi piimatilk ja pudruamps minu kõhtu jõudis. 
Lapsepõlvemälestus on aga nii mõjuv olnud, et aasta tagasi ühes antikvariaadis sarnase joonistusega tassi märgates, ostsin selle kohe ära. 
Olgugi, et triip selle tassi servas oli punane. 
Tüdruk oli ju sama!

viivisega, kolmapäev on pühapäev...

koristamispuhkusele

Võtan puhkuse! 
(Nagu poleks ma seda juba pool aastat tagasi otsustavalt teinud??? :))
 Võtan "vaibaheegelduspuhkuse"... ja sellenimeline puhkus on minu puhul küll esmakordne!
 Kaks kuud sihikindlat tegutsemist. Tulemuseks kaheksa vaipa (või matti...?).
 Olen väga rahul! 
Sain oma kaotsiläinud käsitööhuvi tagasi. Veelgi enam... Nautisin kogu protsessi! 
Loomulikult kavatsen seda ka edaspidi nautida. 
Kuid hetkel vaatan läbi talvemustade akende kevadesse ja olen otsustanud alustada puhastusteenuse pakkumisega. 
Omas kodus.  
(Seda ametit soovitati mulle teatud kohas teatud isiku poolt... Minu küsimuse peale, et ehk peaksin eelnevalt mingi spetsiaalse koolituse läbima, arvati, et sobin niisama ka küll... Järelikult võin julgelt suurpuhastuse ette võtta :))
 Loosung võiks kõlada: "Lihavõteteks kaunis kodu!!!" 
Et see aga liiga kättesaamatuks või ülejõukäivalt hirmutavaks ei osutuks, kõlbaks ka tagasihoidlikum loosung:
 "Tee pool, kui sa tervet ei jõua!!!" 

tere, kevadet!

"Kevade terviseks!!!"
Külmarohuks ja pealevõtmiseks! 
Tallinnas, kell 13.45. 
(Seevaldi aed)

talveunest ärganud

Vastasmaja karu on talveunest ärganud. 
Tagasihoidliku ja leebe silmapesu asemel on karu  hoopis dušši all käinud?
 Ilmselt selleks, et viimanegi uneraas lõplikult minema pühkida! 
Nüüd aga ripuvad mõmmiku käpaotstest ja kõrvadest jääpurikad!!!
Kuigi tuntud loomakliinik asub siit otse üle sõidutee, mis on ju meie kandi abivajajale iseenesest väga mugav, 
kahtlustan siiski, et karu peab kõik oma unise talvega  kulutamata jäänud eurod sinna viima... 
Kahju :( 
Loomade raviks haigekassa ju ei kehti. 
Mina teadsin juba maast-madalast, et märja peaga õue ei minda, eriti talvel... 
Aga kui keegi poole oma aastast lihtsalt maha magab, jääb ta paratamatult eluvõõraks. 
Kuid parastamine ei ole ilus (...ja mida ma ise viimasel poolaastal teinud olen?)...  
Ohh, ohh, vaene karu! 
Võtame positiivselt: vigadest õpitakse! 
Või, "...äkki on SEE SELTSKOND (reformikad) talisuplusest valesti aru saanud?" (Ivar)
Nüüd kisub asi juba poliitiliseks :)
Lõpp.  

"on roosa, on valge, on pruuuuun......?"

 "Kas läheme selle laevaga või jookseme järgmisele?"

loojangule vastu

Startisime pool kuus, et siis pooljoostes Stromka suunas liikuda! 
Berta oli rihmaga kõrval ning igasugune põhjalikum nuuskimine tänaval oli täna õhtul "out". 
Kulgesime vastupidises suunas meie tavapärasele hommikutiirule. 
Et ikka jõuaks!
 Loojanguks! 
Täna pidi see juhtuma kell 18.19. Homme kell 18.21. Ülehomme juba 18.24...
  Imelik on see inimene!?
Aastad ja aastakümned aastaaegu.
Kevaded-Suved-Sügised-Talved. 
Hommikud ja Õhtud. 
Õnnelik, kui päike tõuseb. Õnnelik, kui loojub. 
Kui vaid oleks ja näeks! 
Aga seda kõike pildistada on piinlik... ?
Tavaline. 
Liiga roosa, liiga magus, liiga nähtud, liiga tehtud... 
Nii me arutasime seal rannas. 
Veel piinlikum on need pildid blogisse panna :)
 Häbi-häbi!!!

positiivne

r

Ühesainsas kuus on olnud nii palju muutusi! 
Või on õigem arvata, et muutuja olen mina ise? 
Olen tundnud rõõmu õnnestumistest ja juhtumistest,
 samas kahelnud, et kas tõesti toimub see minuga...?
 Olen tundnud lootusetust ja hirmu ning mõtelnud, et miks peab see toimuma minuga...? 
Täna olen optimist.
 Püüan olla tänulik, et on nii kui`s on! 
Ja veel positiivset:
üks minu vaipadest leidis uue kodu.
"Emme heegeldusbisnes" on alanud :)
 Jee!!!

nii need lapsed saavad suureks ehk 45 aastat lasteaeda