mul on ... tassike...

Ma tõesti ei mäleta, millal ja kes selle tassi ja taldriku mulle kinkis.
 Igal juhul on minu teadlikus elus neil alati koht olnud. 
Puhvetis. 
Väiksena käisin neid sealt imetlemas. 
Uurisin, kuidas tassile-taldrikule maalitud väike tüdruk asjalikult kanu söödab, kuidas kollased tibupallid talle usaldavalt lähedale tulevad, kuidas uhke kukk tähtsalt majapidamisel silma peal hoiab ning millises suures majas nad õnnelikult koos elavad. 
Kindlasti õnnelikult! 
Helge ja muinasjutuline elu, kuhu ka mina tahtsin kuuluda. 
Fantaasiataldrik koos fantaasiatassiga. (Mitte kassiga...)  
Kas mul taldrikut ja tassi ka sihtotstarbekohaselt kasutada lubati, ei tule meelde. 
Kuna kuldne serv mõlema esme äärel on üsna kulunud, võiks siiski arvata, et neilt mõnigi piimatilk ja pudruamps minu kõhtu jõudis. 
Lapsepõlvemälestus on aga nii mõjuv olnud, et aasta tagasi ühes antikvariaadis sarnase joonistusega tassi märgates, ostsin selle kohe ära. 
Olgugi, et triip selle tassi servas oli punane. 
Tüdruk oli ju sama!