kuldse päikse all me elame, üksmeel on meil...?

Minuga on nii, et kui väga-palju-üliolulist on juhtunud, ei oska ma seda välja elada. 
Sisse elan hoopis. 
Selle asemel. et hõisata: 
"Hakkama sain! Tegin oma unistuse teoks! Tubli olen! Õnnelik olen!..." 
kulgen omaette nohisedes ringi, 
vaatan aknast välja kaugusesse, mõtlen, kaalutlen... 
Ei taha suhelda. 
Just nii, nagu vajan aega alustamiseks, vajan seda ka lõpetamiseks. 
Eelnevat arvestades ongi selles blogis auk olnud. 
Mis teha, kui "hitt ei tule välja?" ("aga öösel hitt ei tuuuleee...") 
Tegelikult on kõik väga hästi :)