"tehtud..."

Oi, kui kuri ma olin! 
Keskpäeval täna. 
Teadsin ju küll, et läheb lammutamiseks. Naabritädi jättis trepile maakonnalehe, kus mustvalgel oli kirjas, et esmaspäeval alustatakse. 
(Korjasin isegi maja mahajäetud aiast punaseid tikreid, et saabuval talvel neist tehtud moosi süües midagi erilist tunda või mäletada...)  
Lootsin, et tänapäeval ollakse teadlikumad, haritumad, kultuursemad. 
Et inimesed, kes juhivad ja otsustavad on vast midagi kuulnud keskkonnakaitsest, loodushoiust, taaskasutusest, kogukondlikust mõtlemisest. 
("Ühe vana, teise uus"-projekt on kesklinna pargis hoo sisse saanud. Uskusin, et ajaloolise maja tugevaks kuivanud palk või unikaalne vana märgistusega korstnakivi võiks paljudele väikelinlastele imeliselt uuena taaskord vajalikuks osutuda...?) 
Naiivitar, mina... 
Ühesõnaga (mitme lausega) oli lõunaks naabermaja ette sõidutatud ekskavaator ning paigutatud suur sinine konteiner. 
Nii see maja siis läks. 
"Amps-amps-amps!" 
Aknaraamide, klaaside, korstende, palkide, plekkide ning mälestustega  koos
läksid ekskavaatori lõugade vahelt konteinerisse ka selles majas viimastel aastatel pesitsenud laiskus, ükskõiksus, julmus, mustus, rõvedus, lõputu joomine, millest keegi mitte midagi mäletada ei taha. 
Dramaatiline olles
 (ja seda ma käesoleval hetkel ju olen) 
tuleb lisada, et sinisesse konteinerisse läksid ka minu mõtted ja plaanid selle maja uuest hingamisest ja helgest tulevikust :) 
Tunnistan, et oma plaanide elluviimiseks pingutasin ehk liiga vähe :(   
Kuri olen ikka!!!