kolm päeva, kolm kooki, kolm külalist ja emad

Reedel
koeraga jalutusrigilt tagasi koju jõudes kohtasin puukuuris "tehtud näoga" ema. 
(Puukuur on viimastel aegadel tema lemmipaigaks kujunenud. Seal on ju ikka üht-teist asjalikku teha.) 
 Ema olevat midagi tuppa külmutusse viinud:
 "... me peame seda koos sööma, kui sina teed keedad...".  
Tema kavalast ilmest võis aimata, et kõik on võimalik... Mis minus omakorda tekitas teatava ohutunde. 
Külmutust avades leidsin sellest tordi. Kohalikust Grossist. Kohupiimaga. 
Tunne ei olnud mind petnud! 
Meie kaks ja terve tort... ? 
"Kus see kirjas on, et me ei võiks emadepäeva kaks päeva varem maha pidada," ütles ema.
 Ja nii me kahekesi seda pidulikku koosviibimist tordi ja teega alustasime.
Laupäeval 
sõitis  mulle külla tütar. Ta oli valmistanud tordi. Kohupiimaga. 
Õnneks oli meid tordi ümber kolm. 
Täna, 
pühapäeval, tuli hommikuse rongiga õde. Ta oli küpsetanud koogi. Kohupiimaga. 
Ma ei tea, kas mul on eelnevale kirjutisele veel  midagi olulist  lisada.  
Ehk tänase värske vanasõna, mis võiks kõlada järgmiselt: 
" Kes kooki ei armasta see saledaks saab!"  
Loo moraal on niigi selgemast selgem. 

Aga foto! 
Sellel ei tähistata emadepäeva. 
Kuigi siin on minu ema ja tema süles mina.  
Ülejäänud isikud meie ümber on kõik emapoolsed sugulased. 
"Väike Mina" paistan pildil üsna tuima ja loiuna. 
Või hoopis hirmununa? Miks võõras onu embab minu ema? 
Kahe ja poolene ei mõista ju, mis isikud on tädipojad või täditütred. 
Ei mõista, millised on seltskondlikud naljad. Milline on täiskasvanute maailm. 
Pidulauas istuvad täiskasvanud aga ei mõista ette ennustada, et sellesama embaja kolmandas pulmas saab väike sülesistuja tuttavavaks oma tulevaste laste isaga. 
Või tänase päeva puhul on täpsem kirjutada... 
...mehega, kes teeb minust meie ühiste tütarde ema.