putukad, mutukad, ärevil, rutukad...

Varsti on see kant jõe äärest ära lõigatud. 

Rohi kasvab rinnuni, jalgrajad kaovad ning ussi- ja puugihirmus koerajalutaja sinna enam ei kibele. 

Ainsad, kes jalgrajad üles leiavad, on ilmselt kalamehed?

Aastaid tagasi Norras matkates vaatasime kadedalt sealsetel teedel möödasõitvaid motikaid. 

Mitte motikate, vaid neil istuvate paarikeste pärast. 

Olime avastanud sarnaseid motikaid vaiksete järvede või lahtede soppides parkimas ja nende omanikke sealsamas istumas. 

Polaarsuve valge öö. 

Võimas, ürgne ja puhas loodus. 

Suures vaikuses mees ja naine kahekesi kala püüdmas. 

Lihtne ja ahvatlev.

 Lubasime, et kunagi kauges tulevikus hakkame meie ka kalameheks-naiseks :) 
Oh, meid... (romantikuid)... ? 

Mina söön küll oma lubatud sõnu! 

Veelgi parema meelega sööksin püütud kalu.

(Siis... teiste...:))