Sunday, November 19, 2017

kosmosemutile


Minu hea ja ilus Kosmosemutt,

nädal tagasi ütlesid, et tahad juba väga minna...
 Nüüd ongi nii, et peame täna oma kurbuse, tunnete, öeldud ja ütlemata sõnadega kuidagi toime tulema. 
Sellepärast see kiri Sulle. 
Aga võib olla loed seda mu õla tagant juba praegu?
Lubasid ju, et hakkad meid kõiki sealt kõrgemalt vaatama ja silma peal hoiadma.
 Kuidas seal üleval on? Lilled ja liblikad või mõõtmatu kosmos?
Reedel, mil Sa läksid, algas PÖFF.  
PÖFF meenutab mulle Sind. Või noh, neid lugusi koos Sinuga. 
Mäletad, kui ühel väga ammusel filmiüritusel ei saanud me Sinuga kumbki oma kõrvaklappide reguleerimisega hakkama.  
Klapid ulatusid kõrvade asemel lõuani.
Lappisime pimedas saalis oma pealaele lisakõrguseks mütsid ja kindad, et tõlge meie kõrvadest mööda ei läheks.
Nii me siis kuhi kuklal pimedas saalis kunsti nautisime. 
Filmi lõppedes olime juba iseendas Kosmosemuttideks saanud.
Täiesti vabatahtlikult...
 Ühel järgmisel aastal valisid meile vaatamiseks sellise filmi, mille tõlge oli inglisekeelne.
Lubasid mulle kui keelevõõrale kindla peale ise tõlkida.
Film oli uhke. Veri, soolikad ja ajud lendasid pidevalt.
Ainult tõlge oli kehv, sest Sina magasid kogu seansi mu kõrval lihtsalt maha.
Igav film, ütlesid.
 Sinuga küll igav ei olnud. Enamasti oli lõbus.
Oma hämmastava siirusega võlusid sa vabalt inimesed ära.
Loomad ka.
 Tulid meile, pistsid oma nina Berta karvade vahele ja teatasid kuidas koerakarvade lõhn on  ikka  maailma parim.
Kord olin Berta Merimetsa Selveri jalgrattahoidja külge kinni pannud ja ise poodi astunud, juhuslikult sattusid Sinagi Selverisse.
Ja virutasid meie koera lihtsalt korraks ära. Nurga taha, et siis piiluda, mida ma edasi teen.
Siiani on arusaamatu kuidas ta Sind enda juurde lubas???
 Sinu peale ei olnud võimalik solvuda. 
 Isegi siis, kui Sa külla tulles kontrollisid, et mis toitu pakutakse ja ausalt toorjuustukookide või sidrunikeekside peale nina krimpsutasid.
Samas ohkasid sa, 
et kuidas ma ikka teen ja tahan ja oskan ja kui tubli ma ikka olen ...
Ja hea.
 Vaidlesime veel eelmisel pühapäeval seal haiglavoodi serval, et kumb meist rohkem hea on.

 Üks asi oleks meil omavahel võrrelda olnud küll.
Kaheksateist aastat tagasi olime oma sünnipäevade ajal Madeiral. 
Sünnipäevaks kingiti meile suured lillekimbud. 
No loomulikult neist muinasjutulistest lilledest, mis saarel kasvavad. 
Minu arvates olid need kimbud identsed. 
Võrreldamatud.
Aga tagantjärele...? 
Kes teab? Sina said kimbu ju päev varem.
 Kallis Kosmosemutt! 
Loodan, et see pole siiski ääretu kosmos kus Sa nüüd oled.  
Vaid ikka lilleaas.
Lillede keskel kunagi kokku saades võiksime neid koos korjata ja kimpe võrrelda.
See oleks ju nummi?
Kallistan!

Sinu Kosmosemutt













Wednesday, November 1, 2017

kord või kaks aastas








Olgu see postitus tehtud tähelepanuväärsel 1 novembril. 
Nimetaks seda päeva sedasi.
Tuba on soe, kõht on täis ja süda on rahul.
Muud põhjust nagu polegi...




Tuesday, June 28, 2016

kolamispäevik vol.10, pruuni otsides









Pildistasin pruuni. 
Ilma igasuguse tagamõtteta. 
Või kui urgitseda, siis ehk sellepärast, et märkasin mitmel päeval järjestiku pruunikate liblikate pulmalendu. 
See liigutas mind küll. 
Millegipärast olid nad juuni lõpul oma seltskonnaga sellega kuidagi hilja peale jäänud. 
Minu arvates.
 Liblikatest siis, et ilusad on nad. 
Lihtsa ning pehme joonega tiivad.  
Musta ja valget. Pruunikat, hallikat, sinakat. 
Tahtsin neid täna pildile leida. 
Kolades sattusin hoopis teistsuguse pruuni peale. 
See ei üllatanud mind. 
Lugematuid kordi teatud ja nähtud. 
Ammu kurvastatud, imestatud, vihastatud, süüdistatud...
Kunagi ühes zen-laagris, sõnas meie guru, et hirmus asi, mis tänapäeval inimestega juhtunud on, 
et nad julgevad kuulutada: 
"see pole minu probleem..." 
(kordan: zen-laagris :) ) 
Mõtlesin siis täna seda teistsugust pruuni vaadates, et kas ma oleksin rahul, kui nähtu oleks ühtäkki kadunud? 
Juba niigi peaaegu ära hävitatud väikene maailm lõplikult kaotatud. 
Traktoriga siledaks sõidetud. Asfalteeritud?
Poleks ju probleemi? 
Vot nii ma siis mõtlesin...
ja pean ausalt tunnistama, et
ei meeldiks mulle sile ja probleemideta plats. 
Nagu elugi ;)