mälestustest teise kandi pealt...

Eva ja Neeme otsisid endale ja oma kolmele lapsele maakodu. 
See oli üheksakümnendate alguses.  
Neid võlus ära maja Sangaste lähedal. 
Ning äike ja päike. 
Sest nii kauneid päikeseloojanguid polnud nad kusagil maakohas varem näinud. 
Varem ei olnud nad näinud ka uskumatult suurejoonelist äikesekaskaadi, mida pakkus taluõuel seisjatele lõputuna tunduv avar vaade.
 Enne oli talu kuulunud õele-vennale. Vanaduses olid nad mõlemad pimedaks jäänud ning  paarikuulise vahega  peaaegu koos teispoolsusesse läinud. 
Eva ja Neeme suhtusid selle maja mälestustesse suure lugupidamisega.  
Vanast aidast sai nende kodumuuseum, kuhu Neeme korjas põllutöö- ning tarbeesemeid, mida eelmised põlved aastakümnete jooksul talusse muretsenud olid. 
Mööbel korrastati ja võeti tubades kasutusse. 
Nii toimiti ka taluaias. 
Pirni-ploomi-õunapuud kasvavad senini ja vaatamata nende vanusele või just sellepärast, ei ole neid uute tänapäevaste viljapuudega asendatud. 
Külalistele, kes esimest korda Sangaste-maile satuvad, teeb Neeme  uhkusega ekskursiooni ja küsib kavalalt, et kas küllatulnu ikka teab, mis siin või seal seinal ripub?
 Näiteks pika varrega pann kohviubade röstimiseks, puust vägev leivalabidas, kerilauad... 
Neeme on meelitatud, kui saab oma küsimustele õiged vastused. 
Järelikult on külaline ajaloohuviline. Vanade asjade hindaja. Inimene, kes teda mõistab ja samu väärtusi jagab.  
Siis toob Eva oma aarded. 
Maja pööningult leitud tsaariarmees teeninud soldati kirjad oma "austatud neijule". 
"Austatud neiju Siin tulen mina teid oma kirjaga tervitama..."
Kirja nurgale on kirjutatud: 20. juuli, 1916. 
Ümbrikud on nii hästi hoitud, et nende vanust on raske uskuda. 
Kui uurin Evalt, kas ta neid kirju kusagile muuseumisse viia ei ole mõelnud, vaatab ta mulle arusaamatult otsa ja ütleb, et miks peaks ta need kirjad sellest majast ja ajast lahti kiskuma. 
Nende koht on ju siin!!! 
Suhtumise küsimus. 
Mulle see meeldib :) 
Selle pere ainus uuendaja, kes päev-päeva järel kõik oma leitud kivid ausa ja pideva järjekindlusega pererahvale tuppa toob on koer Donna.  
Kuid pererahvas ei võta kuidagi vedu...  
Ei hakka uut kivist maja ehitama. Materjali peaks ju jätkuma?

"tehtud..."

Oi, kui kuri ma olin! 
Keskpäeval täna. 
Teadsin ju küll, et läheb lammutamiseks. Naabritädi jättis trepile maakonnalehe, kus mustvalgel oli kirjas, et esmaspäeval alustatakse. 
(Korjasin isegi maja mahajäetud aiast punaseid tikreid, et saabuval talvel neist tehtud moosi süües midagi erilist tunda või mäletada...)  
Lootsin, et tänapäeval ollakse teadlikumad, haritumad, kultuursemad. 
Et inimesed, kes juhivad ja otsustavad on vast midagi kuulnud keskkonnakaitsest, loodushoiust, taaskasutusest, kogukondlikust mõtlemisest. 
("Ühe vana, teise uus"-projekt on kesklinna pargis hoo sisse saanud. Uskusin, et ajaloolise maja tugevaks kuivanud palk või unikaalne vana märgistusega korstnakivi võiks paljudele väikelinlastele imeliselt uuena taaskord vajalikuks osutuda...?) 
Naiivitar, mina... 
Ühesõnaga (mitme lausega) oli lõunaks naabermaja ette sõidutatud ekskavaator ning paigutatud suur sinine konteiner. 
Nii see maja siis läks. 
"Amps-amps-amps!" 
Aknaraamide, klaaside, korstende, palkide, plekkide ning mälestustega  koos
läksid ekskavaatori lõugade vahelt konteinerisse ka selles majas viimastel aastatel pesitsenud laiskus, ükskõiksus, julmus, mustus, rõvedus, lõputu joomine, millest keegi mitte midagi mäletada ei taha. 
Dramaatiline olles
 (ja seda ma käesoleval hetkel ju olen) 
tuleb lisada, et sinisesse konteinerisse läksid ka minu mõtted ja plaanid selle maja uuest hingamisest ja helgest tulevikust :) 
Tunnistan, et oma plaanide elluviimiseks pingutasin ehk liiga vähe :(   
Kuri olen ikka!!!

puhkusest puhkusel, vol.2

puhkusest puhkusel, vol.1 (sinine)

projekt

Üks väikene "staar" pärast salvestust meile,( kui me asju pakkisime ja koristasime):

 "Vabandage, kas Te ei tahaks oma jutuajamist Suures saalis jätkata? 

Me tahaksime siin omavahel olla?"

 (Osalesin projektis ja pääsesin kavalehele :))

kaks kolmandata...?

Kui sa oled kahel korral metsa sattudes just murakatele peale juhtunud, 
võiks arvata, et see sünnib ka kolmandat korda...? 
Tundub, et see reegel sellel suvel meie puhul enam ei kehti :)
 Murakate aeg on limiteeritud!!!  
Korjasime täisvalminud mesiseid marju veel eile hommikul vara. 
Vatamata rõõmsale avastusele, et olime leidnud järgmise rikkaliku saagikoha, 
saime aru, et ülejäänud murakad jäävad meist maha raba iluks või putukatele maiuseks. 
Kolmandat korjamist nad tervena välja ei kannata.... :(

Kuna tagasihoidlikus on voorus :) 
kiitlen ainult viie liitri vastvalminud murakamoosiga!
 Kaunist suve :)

kuldse päikse all me elame, üksmeel on meil...?

Minuga on nii, et kui väga-palju-üliolulist on juhtunud, ei oska ma seda välja elada. 
Sisse elan hoopis. 
Selle asemel. et hõisata: 
"Hakkama sain! Tegin oma unistuse teoks! Tubli olen! Õnnelik olen!..." 
kulgen omaette nohisedes ringi, 
vaatan aknast välja kaugusesse, mõtlen, kaalutlen... 
Ei taha suhelda. 
Just nii, nagu vajan aega alustamiseks, vajan seda ka lõpetamiseks. 
Eelnevat arvestades ongi selles blogis auk olnud. 
Mis teha, kui "hitt ei tule välja?" ("aga öösel hitt ei tuuuleee...") 
Tegelikult on kõik väga hästi :)