roosalillakreemikas

Dekoratsioonid, mis täna veel säilinud jõulust, näärist, jaanuarist. 
Väljas sulatab... kevad ei ole kaugel...

hakkab jälle pihta vol.2

hakkab jälle pihta

täna tuules ja päikeses

külas, vol.2

külas Kuusiku-kandis

selge nagu kurgivesi

järgmine samm

Täna pakin oma mälestused Ida-Inglismaast kokku.
Vaimustus enda emotsioone jagada on asendunud kahtlusega, et olen hakanud reaalsusest eemale hoiduma.
 Just-täpselt sellisel hetkel on mõistlik Norfolki-heietused lõpetada.
Või nagu õde Marika oma blogis uue aasta lubadusena tõotas:
 "...rohkem tõele otsa vaatamist ja sellega leppimist!"
Ka mina tahan uskuda, et kõik, mis tulemas läheb väga hästi.

 SIIN 
on kuulamiseks
 reisimälestustest lahkumise
 kurblik-nostalgiline lõpulaul.
Goodbye, my love!
Tere tulemast, tore argipäev! :D

...ja tähelepanemisest ja vaatamisest...

..." Ta ärkas eranditult igal hommikul kell seitse ja jalutas alla paadisilla juude, et üle vaadata looduse pidevad muutused. 

Ta pani tähele väikeseid asju, erilisi asju: uusi tähne häbelikult teisel pool jõge vilksatava noore hirve kasukal, seda, missugune täht päikesetõusul viimasena kaob (see oli alati üks tuhm täht suurest tammest paremal), vastaskalda vaevumärgatavat murenemist, mis tõi keset muda ja liiva nähtavale puujuure. 

Ta avas minugi silmad neile vaiksetele muutustele pildil, ja alati, kui ma teatasin, et mul on igav, viis ta mind alla vee äärde ning laskil mul innukas ja imetlevas toonis kirjeldada kõike, mida ma näen, kuni mu keha jälle üleni eluinnus põles."...

Sarah Winman "Kui jumal oli jänes."

...ja koertest...

"...Ma kummardusin ja Nelson tuli minu juurde. Hõõrusin teda ninaga, sügasin kõrva tagant ja andsin talle tükikese saia, millest ta oleks tahtnud keelduda, aga ei suutnud. Ta üritas nii kangesti kindlameelne olla, aga me olime kogu perega ta ära rikkunud. Sellest päevast peale, kui ta meile saabus, ausameelne ja innukas, nägime meie temas maailma kõige kaunimat hinge ja kohtlesime teda vastavalt, kuni tema sihikindlus asendus tavapärase kerglase püsimatusega. Tema kõhtu hõõrudes tundsin, et sihvakus on muutunud ümaruseks, sest temast oli saanud mu vanemate leina maandaja ja ta pani nahka kõik, mis talle pakuti; omaenese näriva südamevalu asemel toitsid vanemad teda....."

                         Sarah Winman "Kui jumal oli jänes."

... ja koolist...

"Miks sa koolis ei käi?" küsis Arthur ja üritas piipu põlema panna. "Käin küll," ütlesin mina. 

"Ah, jäta nüüd, vastas tema, "mitte kuigi tihti." 

"Pole vaja," ütlesin ma. "Ma õpin siin kõik selgeks, mis tarvis, merel ja metsas - kuidas midagi meisterdada. Ma oskan moosi keeta ja ma oskan metsast söögiseeni otsida."...

..."Mulle lihtsalt ei meeldi koolis. Ma ei meeldi teistele ja see on kurb,"  ütlesin ma. 

"Teistele meeldimine, mu kullake, on sama ületähtsustatud nagu suur riist," ütles ta kaugusesse vaadates, uppunud mõnda oma salajassa maailma. 

"Mis riist?" küsisin ma hetkeks segadusse sattudes. 

"Kui vana sa oled?" küsis ta. 

"Peaaegu kaksteist." 

Sarah Winman "Kui jumal oli jänes."

tagasi Norfolki ja mõõn

"Me istusime maha oma tavalisse paika vaatega kivisele rannale. Parasjagu oli mõõn ning teest kuni veepiirini ulatusid läbisegi kiltkivi, adru ja kivikeste viirud..." 

 ..."Tühjus," ütles ta. 

"Aga mida me otsime?" küsisin ma põnevusega. 

"Küll sa aru saad, kui me ta üles leiame," vastas tema ja võttis järgmise kivi, et seda paika sättida. 

 Sarah Winman "Kui jumal oli jänes."