pealelõuna Raplamaa-Järvamaa vahel

...täna sellest, mida enne ei olnud ja kui tuli, siis OLI

sireli, sul on õnne!

Eelmise sügise  beebisirelid said endale kevadeks  neiuehted :) 
Kingitus on õide puhkenud!

kodurestoranist koduaeda

kodurestoran Kalamajas

Aitähh, Marit ja Peeter! 
Täna, Tööstuse 43
  (Fotod: Reet ja Ivar)

putukad, mutukad, ärevil, rutukad...

Varsti on see kant jõe äärest ära lõigatud. 

Rohi kasvab rinnuni, jalgrajad kaovad ning ussi- ja puugihirmus koerajalutaja sinna enam ei kibele. 

Ainsad, kes jalgrajad üles leiavad, on ilmselt kalamehed?

Aastaid tagasi Norras matkates vaatasime kadedalt sealsetel teedel möödasõitvaid motikaid. 

Mitte motikate, vaid neil istuvate paarikeste pärast. 

Olime avastanud sarnaseid motikaid vaiksete järvede või lahtede soppides parkimas ja nende omanikke sealsamas istumas. 

Polaarsuve valge öö. 

Võimas, ürgne ja puhas loodus. 

Suures vaikuses mees ja naine kahekesi kala püüdmas. 

Lihtne ja ahvatlev.

 Lubasime, et kunagi kauges tulevikus hakkame meie ka kalameheks-naiseks :) 
Oh, meid... (romantikuid)... ? 

Mina söön küll oma lubatud sõnu! 

Veelgi parema meelega sööksin püütud kalu.

(Siis... teiste...:))

kolm päeva, kolm kooki, kolm külalist ja emad

Reedel
koeraga jalutusrigilt tagasi koju jõudes kohtasin puukuuris "tehtud näoga" ema. 
(Puukuur on viimastel aegadel tema lemmipaigaks kujunenud. Seal on ju ikka üht-teist asjalikku teha.) 
 Ema olevat midagi tuppa külmutusse viinud:
 "... me peame seda koos sööma, kui sina teed keedad...".  
Tema kavalast ilmest võis aimata, et kõik on võimalik... Mis minus omakorda tekitas teatava ohutunde. 
Külmutust avades leidsin sellest tordi. Kohalikust Grossist. Kohupiimaga. 
Tunne ei olnud mind petnud! 
Meie kaks ja terve tort... ? 
"Kus see kirjas on, et me ei võiks emadepäeva kaks päeva varem maha pidada," ütles ema.
 Ja nii me kahekesi seda pidulikku koosviibimist tordi ja teega alustasime.
Laupäeval 
sõitis  mulle külla tütar. Ta oli valmistanud tordi. Kohupiimaga. 
Õnneks oli meid tordi ümber kolm. 
Täna, 
pühapäeval, tuli hommikuse rongiga õde. Ta oli küpsetanud koogi. Kohupiimaga. 
Ma ei tea, kas mul on eelnevale kirjutisele veel  midagi olulist  lisada.  
Ehk tänase värske vanasõna, mis võiks kõlada järgmiselt: 
" Kes kooki ei armasta see saledaks saab!"  
Loo moraal on niigi selgemast selgem. 

Aga foto! 
Sellel ei tähistata emadepäeva. 
Kuigi siin on minu ema ja tema süles mina.  
Ülejäänud isikud meie ümber on kõik emapoolsed sugulased. 
"Väike Mina" paistan pildil üsna tuima ja loiuna. 
Või hoopis hirmununa? Miks võõras onu embab minu ema? 
Kahe ja poolene ei mõista ju, mis isikud on tädipojad või täditütred. 
Ei mõista, millised on seltskondlikud naljad. Milline on täiskasvanute maailm. 
Pidulauas istuvad täiskasvanud aga ei mõista ette ennustada, et sellesama embaja kolmandas pulmas saab väike sülesistuja tuttavavaks oma tulevaste laste isaga. 
Või tänase päeva puhul on täpsem kirjutada... 
...mehega, kes teeb minust meie ühiste tütarde ema.

lilled ja liblikad, siiski...

Fotod: Ivar 
(Täna Paljassaares)

vasakuga :)

Väike tuba uues kleidis. 
Fotod: Ivar 

Kaunil kevadkuul on olnud minu blogis nädalane vaikus. 
Ei ühtegi lille-linnu-liblikapilti, koera trikoos või trikoota, päikesetõusu või -loojangut, lõngakerasid või heegelnõelu... 
Rääkimata ajakohastest fotodest taimekastidest köögilaual, milledest  pisemad ja pikemad basiiliku-, suvekõrvitsa-, porru- või sellerihakatised maailma uurivad???

Viimase nädala jooksul ei ole toimunud minu isiksuse arengus tohutu suurt hüpet, mis paneks mind eelnevalt ülesloetud teemade väärtuses kahtlema. 
Vastupidi! 
Tunnen suuremat soovi, kui kunagi varem, seda kõike jagada...

Pausi põhjus on:
tegelikult trükin seda postitust siin täna vasaku käega, 
mis on "köki-möki" võrrelduna ainult vasaku käega sooritatud pesemise, peakammimise, riidessepanemise, vasaku käe küüntealuste puhastamise, sama, vasaku käega ja kõigi muude igapäevaste toimingutega. 
Rääkimata silmade pähejoonistamisest või "näugrjeemist-pjuudrist" minu näos. 
Vat see on küll maailmavaateline ümbersünd. 
Ja igav on!!!
 Tohutult.
 Mis sest, et aja sisustamiseks läbiloetud Kivirähu "Maailma otsas" oli positiivne ja helge muinasjutt :) 
Ikka igav!!! 
Minul!!!
 Kõige suurem karistus on pealesunnitud puhkus :)
 Imeilusat kevadet!