kolamispäevik vol.12, Kirna

Fotod: Ivar & Reet

kolamispäevik vol.11, perekonnaga

kolamispäevik vol.10, pruuni otsides

Pildistasin pruuni. 

Ilma igasuguse tagamõtteta. 

Või kui urgitseda, siis ehk sellepärast, et märkasin mitmel päeval järjestiku pruunikate liblikate pulmalendu. 

See liigutas mind küll. 

Millegipärast olid nad juuni lõpul oma seltskonnaga sellega kuidagi hilja peale jäänud. 

Minu arvates.

 Liblikatest siis, et ilusad on nad. 

Lihtsa ning pehme joonega tiivad.  

Musta ja valget. Pruunikat, hallikat, sinakat. 

Tahtsin neid täna pildile leida. 

Kolades sattusin hoopis teistsuguse pruuni peale. 

See ei üllatanud mind. 

Lugematuid kordi teatud ja nähtud. 

Ammu kurvastatud, imestatud, vihastatud, süüdistatud...

Kunagi ühes zen-laagris, sõnas meie guru, et hirmus asi, mis tänapäeval inimestega juhtunud on, 

et nad julgevad kuulutada: 

"see pole minu probleem..." 

(kordan: zen-laagris :) ) 

Mõtlesin siis täna seda teistsugust pruuni vaadates, et kas ma oleksin rahul, kui nähtu oleks ühtäkki kadunud? 

Juba niigi peaaegu ära hävitatud väikene maailm lõplikult kaotatud. 

Traktoriga siledaks sõidetud. Asfalteeritud?

Poleks ju probleemi? 

Vot nii ma siis mõtlesin...

ja pean ausalt tunnistama, et

ei meeldiks mulle sile ja probleemideta plats. 

Nagu elugi ;)

1910-2016, vol.2

1910-2016, vol.1

Kõike küllaga!

Niisiis algavad kahe päeva pärast minu senise rutiinse eluga võrreldes põnevad päevad. 
Väga palju on veel ära teha.  
Tõusin täna kl 7 teadmisega, et katsun olla need tunnid, mis jäänud, toimekalt ülitubli...

kuid...
nagu tavaliselt teen kõike muud.
Ehk siis lükkan päeva edasi. 
Otsustamist. Vastutamist.Tegutsemist. 
Selle asemel jalutan koeraga.
Vahtin vett ja vee ääres õunapuid. 
Kuulan vidinat ja suminat. 
Teen blogi. 
(Vähemalt on päev ära märgitud.Pildis ja jutus.  ;))

 "Kus on kitsed ja metssead? Käärid ja tapeedirullid? Vildikad ja heegelnõelad? 
Tuleb jaht või ei tule?" 
Kuus tundi pärast ärkamist võiks siiski päriselt tegutsema hakata ;) 
Oeh...
( Ja ärge rääkige minuga koristamisest..., siis ma lähen igatahes uuesti jalutama!)

                                                                   

                                                    

                                                                           

kolamispäevik vol.9

Hakkab rohetama!
 Ei midagi uut ajas, jutus või pildis. 

Sellegi poolest võtad iga jumala päev jalutama minnes fotoka kaasa. 
Mõõdad silmadega iga punga või lehekese strateegilisi mõõtusid. 
Imetled kollast ja roosat. Sinist ja rohelist. 
Kuulad kustpoolt kostab linnulaulu ja otsid veel hõreda lehestiku vahelt lauljat. 
Juba haaradki fotoka järele. 
Ehku ja koba peale teed lauljast pildi. Süda ja hing hõiskavad...
Oled elu-esimest ööbikut läbi objektiivi näinud!!!
Lepid uduse fotoga. 
Isegi eputad sellega, sest kes teab, millal veel kunagi õnnestub... 

(Täna kuulsin ma kägu ka. 
Võib olla oli ta juba eile kohal, aga eile ma ei kolanud :))