kolamispäevik vol.10, pruuni otsides

Pildistasin pruuni. 

Ilma igasuguse tagamõtteta. 

Või kui urgitseda, siis ehk sellepärast, et märkasin mitmel päeval järjestiku pruunikate liblikate pulmalendu. 

See liigutas mind küll. 

Millegipärast olid nad juuni lõpul oma seltskonnaga sellega kuidagi hilja peale jäänud. 

Minu arvates.

 Liblikatest siis, et ilusad on nad. 

Lihtsa ning pehme joonega tiivad.  

Musta ja valget. Pruunikat, hallikat, sinakat. 

Tahtsin neid täna pildile leida. 

Kolades sattusin hoopis teistsuguse pruuni peale. 

See ei üllatanud mind. 

Lugematuid kordi teatud ja nähtud. 

Ammu kurvastatud, imestatud, vihastatud, süüdistatud...

Kunagi ühes zen-laagris, sõnas meie guru, et hirmus asi, mis tänapäeval inimestega juhtunud on, 

et nad julgevad kuulutada: 

"see pole minu probleem..." 

(kordan: zen-laagris :) ) 

Mõtlesin siis täna seda teistsugust pruuni vaadates, et kas ma oleksin rahul, kui nähtu oleks ühtäkki kadunud? 

Juba niigi peaaegu ära hävitatud väikene maailm lõplikult kaotatud. 

Traktoriga siledaks sõidetud. Asfalteeritud?

Poleks ju probleemi? 

Vot nii ma siis mõtlesin...

ja pean ausalt tunnistama, et

ei meeldiks mulle sile ja probleemideta plats. 

Nagu elugi ;)