neljapäev

süda ja väravad avali, vol 3...

...töö ja töö ja armastus...
ehk 
kui tuleb armastus, tuleb ka töö!

süda ja väravad avali, vol.2

Fotod: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja

(Koduõu, 2. juulil. )

Pidime KORRAKS metsa sõitma... 

HÄDASTI oli miskit KIIRELT vaja.
Metsas selgus, et pohlad on punased, mõned mustikadki veel varte otsas... 
Üks tädi, kellest metsateel mööda sõitsime, lükkas käekõrval jalgratast ja hoidis õrnalt teises peopesas kukeseenekuhilat. 
Hetkeks tundsin kohutavat ängistust. Tundus, et olen aja ja iseenda ees süüdi. 
Juba ammu ei mäletanud ma niisugust suve, millal nädalate kaupa jääb looduses käimata! 
"Miks siis nii?" mõeldes tuleb aga tunnistada, et väga tegus suvi oli.
Lihtsalt niiväga teistsugune.
(Alternatiiviks tavapärasele suvisele mõnusale kulgemisele või uitamisele.)
Ja mina ju see produtseerija olin.
 Iseenda suveelu produtsent :) :) :)
Tuleb uhke olla selle üle, mis korda läks! 
Kahetseda jõuab nii ehk nii. 
(Millegipärast saan sellega palju kergemini hakkama, kui uhkeolemisega :))
Juba uhkeldan võõraste fotodega!

süda ja väravad avali vol.1

Sündmusest laupäeval, nädal tagasi. 
Veel tänaseni südames hoitud... Nüüd siis jagamiseks küps  :)
Elagu tõelised sõbrad!!! 
Jääme üksteisele ikka alles :)
(Fotod: Ivar)

õnnelikult vanast

Pildid sellest, kuidas lammutatud majad kusagil jälle uue võimaluse saavad... 
Ja kuidas selleks, et me sellisest võimalusest teadlikud oleksime,
tuleb Teadlikel kirjutada raamatuid, 
teha koolitusi 
või hoopiski kutsuda endale külalisi :) 
Täname Sind, Sven Aluste

mälestustest teise kandi pealt...

Eva ja Neeme otsisid endale ja oma kolmele lapsele maakodu. 
See oli üheksakümnendate alguses.  
Neid võlus ära maja Sangaste lähedal. 
Ning äike ja päike. 
Sest nii kauneid päikeseloojanguid polnud nad kusagil maakohas varem näinud. 
Varem ei olnud nad näinud ka uskumatult suurejoonelist äikesekaskaadi, mida pakkus taluõuel seisjatele lõputuna tunduv avar vaade.
 Enne oli talu kuulunud õele-vennale. Vanaduses olid nad mõlemad pimedaks jäänud ning  paarikuulise vahega  peaaegu koos teispoolsusesse läinud. 
Eva ja Neeme suhtusid selle maja mälestustesse suure lugupidamisega.  
Vanast aidast sai nende kodumuuseum, kuhu Neeme korjas põllutöö- ning tarbeesemeid, mida eelmised põlved aastakümnete jooksul talusse muretsenud olid. 
Mööbel korrastati ja võeti tubades kasutusse. 
Nii toimiti ka taluaias. 
Pirni-ploomi-õunapuud kasvavad senini ja vaatamata nende vanusele või just sellepärast, ei ole neid uute tänapäevaste viljapuudega asendatud. 
Külalistele, kes esimest korda Sangaste-maile satuvad, teeb Neeme  uhkusega ekskursiooni ja küsib kavalalt, et kas küllatulnu ikka teab, mis siin või seal seinal ripub?
 Näiteks pika varrega pann kohviubade röstimiseks, puust vägev leivalabidas, kerilauad... 
Neeme on meelitatud, kui saab oma küsimustele õiged vastused. 
Järelikult on külaline ajaloohuviline. Vanade asjade hindaja. Inimene, kes teda mõistab ja samu väärtusi jagab.  
Siis toob Eva oma aarded. 
Maja pööningult leitud tsaariarmees teeninud soldati kirjad oma "austatud neijule". 
"Austatud neiju Siin tulen mina teid oma kirjaga tervitama..."
Kirja nurgale on kirjutatud: 20. juuli, 1916. 
Ümbrikud on nii hästi hoitud, et nende vanust on raske uskuda. 
Kui uurin Evalt, kas ta neid kirju kusagile muuseumisse viia ei ole mõelnud, vaatab ta mulle arusaamatult otsa ja ütleb, et miks peaks ta need kirjad sellest majast ja ajast lahti kiskuma. 
Nende koht on ju siin!!! 
Suhtumise küsimus. 
Mulle see meeldib :) 
Selle pere ainus uuendaja, kes päev-päeva järel kõik oma leitud kivid ausa ja pideva järjekindlusega pererahvale tuppa toob on koer Donna.  
Kuid pererahvas ei võta kuidagi vedu...  
Ei hakka uut kivist maja ehitama. Materjali peaks ju jätkuma?