kirjutamata memuaare, pühendatud Minnale

Täna hommikul 28 aastat tagasi sain ma emaks.

 (Esimest korda. Teist korda sain ka, aga sellest kunagi edaspidi...)

Toona olin ma oma kahekümne ja viie eluaastaga üsna kriitilises eas, et mitte öelda - liiga vana emaks saama.

Aga... aegade taha...

Mõningate segaduste tõttu olin sellesse sünnitushaiglasse sattunud eelmisel õhtul.

 Kuna ma seal juba kohal olin, siis arvati, et tühjade kätega pole mind mõtet koju tagasi saata. Arstitädi tegi süsti ja hommikuks oli asi (loe: laps) käes.

 Hetkeline takistus tuli küll varahommikul ette.
 Nimelt märkas keegi personalist, et ma kannan prille.
 Avastuse tagajärjel esitati mulle sünnituslaual küsimus, et kas Te üldse tohite sünnitada...?

 Aga ma arvan, nad said ise ka aru - selle küsimusega oldi natuke hiljaks jäänud.

Kuhu ma oma meenutustega jäingi...?

 Ah jaa! Ma olin ju hommikuks lapse saanud!

Ega ma teda ei näinud. Kuulsin küll, sest laps nuttis vastsündinu nuttu, kuid sünnitustoas algas mingil hetkel jube sahmimine.

 Üks tekinuts vilksas mu silme eest läbi koos küsimusega: "Kas see tütarlaps on teie laps?", millele ei osanud ma oma väsinud mõistusega midagi tarka vastata...

 Ja oligi kõik.

 See "minu laps" viidi kusagile teadmatusse ja see "mina" jäin samuti teadmatusse.

 Olukorda kontrollisid professionaalid!

Ja olukord oli ärev.

Palatis une ja ärkveloleku pausidest mäletan valgeid kitleid ukseavast sisse vaatamas ja  erinevaid küsimusi esitamas teemal, et kas teie laps on enneaegne, kas te ikka ennast rasedana arvele võtsite, kas teie rasedus oli normaalne...?

Lõpuks astus üks valges kitlis professionaal palatisse ja teatas, et teie laps kaalub millegipärast kilo üheksasada grammi, aga muidu on temaga kõik korras.

Matemaatika ei ole kunagi minu lemmikteadus olnud. Ka seekord ei osanud ma oma peas kaaluda kui raske peaks "terve ja korras" vastsündinu olema.

See eest teadsid seda  hästi kõik need, kes alates hommikust haigla infotelefonist minu ja lapse kohta andmeid kogusid. 

Mees, ämm, ema, kolleegid, sõbrannad... 

 Ja erinevalt minust olid nad mures. Mõni neist lausa paanikas.

Kakskümmend kaheksa aastat tagasi õhtul, toodi üks nõukogude laps kolisevate ratastega imikute ühiskärust minu voodile. 

Selle lapse nägu meenutas väga minu ämma oma ja ma olin kohe kindel, et me oleme tuttavad. 

Või et: see tüdruk on minu tüdruk! 

Kui puuhalge meenutavad pambud  jälle kord kärusse ritta tõsteti ja minema sõidutati ning vaid  kusagilt kaugelt imikute nuttu kostis, tuli minu voodi juurde teade valge kitli kujul ja ütles, et vabandust, me olime teie last hommikul valesti kaalunud.

 Tegelikult kaalub ta kaks kilo ja üheksasada grammi.

Selle toreda sõnumiga võiks minu tänased memuaarid õnnelikult lõpetada...

Aga ei!

 Mitte mingil juhul!

Lugu järgneb...

Järgmisel hommikul oli parem. Ei pidanud sünnitama ja üldse oli hästi. 

Palatikaaslased osutusid lahedateks ja vaimukateks ja, erinevalt minust, juba mitu korda selles majas viibinuteks. 

Oli, mida kõrva taha panna! 

Tulid esimesed kirjad ja tervitused kodustelt, mida vahendas üles palatitesse rõõmus ja ümar valges kitlis postitädi.

Saabus visiidi-aeg. 

Terve grupp meditsiinitöötajaid astus tähtsalt voodi juurest voodini, esitas patsientidele ehk emadele küsimusi, kribides midagi oma paberitele. 

Mõnele patsiendile vaadati ka teki alla, mõnele naeratati.

Kui järjekord minuni jõudis küsis kõige julgem (võib olla kõige tähtsam?) kõige kõvema nõudliku häälega, mida kuulsid kõik, kellel kõrvad peas olid:

 "Kas Teie ka arvate, et Teie laps ei olegi Teie laps, vaid on ära vahetatud...???"

Taevakene, kas see on unes või ilmsi?

 Kas selles majas esitataksegi nipiga küsimusi, millele mina vastata ei oska?

Kuna ma jäingi lolliks ehk ei osanud nii säravale küsimusele A-d ega O-d öelda, täpsustati küsimust:

"...nagu Teie ema arvab.

Teie ema helistas haigla peaarstile ja avaldas arvamust, et see ei ole võimalik, et last sai haiglas valesti kaaluda. Et terve päev oli laps 1900 grammi ja siis äkki 2900. 

Et see kilo jagu raskem ei ole tema lapselaps...?"

Tänud, ema! Võitlesid julgelt ja vapralt! 

Küsimus jääb igaveseks õhku: mida või keda nad sel hallil nõukogudeajal salaja teki sisse mähkisid...

Aga see laps, kes minuga koos haiglast välja tuli on ikka veel niiväga minu kadunud ämma ja tema poja nägu... 

  

PS. Minna, ma tean küll, et sa oled seda juba kuulnud, aga nüüd on see ka kirjalikult üles tähendatud.

Palju õnne! 

(Memuaarid otsas.)