 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| Ta pargib oma auto. Tund parkimist maksab kaks naela. Ta jalutab paljapäi ja kampsuni väel järsakutrepist alla peaaegu inimtühjale rannale. Meid kohates (kes me oleme oma kapuutsid kurguni kinni nööpinud, kindad kaenlaauguni tõmmanud, kössis läbilõikavast tuulest) teretab Ta, küsib hoolivalt, et kas täna on natuke tugevam tuul ja kõnnib naeratades endastmõistetava kindlusega tühja ranna suunas. Rahulikult. Väärikalt. Nii nagu kuuluks kõik see, mis meist maha jäi ainult Temale. Jään Talle imetledes järele vaatama... |
See on uue olemise esimene lemmik,värvid ja lugu ja kõik!!!
ReplyDeleteHuvitav kas see mees on vaba... :P
marika,
ReplyDeleteära selle mehe peale väga mõtle. Positiivne ja helge küll, aga ilmselgelt võis teda juba väga eakate hulka lugeda :), mis antud loo kontekstis oligi suurt imetlust väärt. (Kui sa nüüd õigesti väljendusid, et tema vabadusele silma viskasid?)
Komplimentide eest minule, aga suur tänu! Püüan edaspidi veel :)